Peagi ilmub järgmine Eesti inimarengu aruanne, mis seekord käsitleb vaimse tervise ja heaolu teemat. Aruande koostamisse panustas ca 60 teadlast. Selle üks toimetajaid, kultuurigeograaf ja TalTech rohepöörde prorektor Helen Sooväli-Sepping käis 24. jaanuaril Eesti Rooma Klubile oma panusest rääkimas.
“Miks meil vaimse tervisega lood kehvad on ja kuidas seda parandada?” on küsimus, millele aruanne vastust otsib. Põhjusi tasub muuhulgas otsida meie elukeskkonnast ja selle muutumisest: 25-40% vaimsest tervisest on seotud keskkonnaga ja keskkonas käitumisega. Keskkonna all peetakse siinkohal silmas elukeskkonda, rajatisi, ruumilist planeerimist, loodust – kõike, mis inimese ümber on. Ja kõik see inimest ka mõjutab.
Vahest kõige suurem mõju eestlaste vaimsele tervisele on linnastumisel. Eestis on linnastumine üks kiiremaid OECD riikide seas. Linnades elab ligi 70% inimesi, kusjuures suur osa neist korterites ja – üksi. “Inimesed ei ela enam põlvkonniti koos. Nende elamise ja olemise mustrid on väga palju muutunud ning sellest tekib dissonants,” sõnab Sooväli-Sepping. Et paljud leibkonnad Eesti linnades üheliikmelised on, muutuvad ootused avalikule ruumile – avalik ruum peab võimaldama sotsiaalset interaktsiooni. Seda saab tagada läbi teadliku linnaplaneerimise, nagu näiteks Zürichis: kesklinna ei ole lubatud kaubanduskeskusi ehitada, et vältida liikluse kuhjumist.
Vähem liiklust tähendab vähemat müra ja paremat õhukvaliteeti. Müra on suurimaid vaimse tervise mõjutajaid ja sellega on Tallinnas väga halvasti. “Elektriautod ka ei lahenda seda,” väidab Sooväli-Sepping. Välisõhuga aga on tema sõnul Eestis üldiselt hästi: Tallinnas ja teistes linnades (v.a Ida-Virumaa linnad) on probleem mikrolokaalne. Tähelepanu tuleks pöörata just lasteasutustele ja nende ümbrusele. Autovood lasteaedade, koolide, mänguväljakute juures halvendavad õhu kvaliteeti olulisel määral ning seetõttu kannatavad lapsed. Üks näide probleemi lahendamisest tuleb Hollandist: seal on lasteasutuste juures parkimine keelatud.
Eestis on see valdkond täiesti reguleerimata ning ruumilisel planeerimisel peetakse siin riigis silmas pigem autosid kui inimesi. Eesti autostub kiirel määral ja seda rohealade arvelt, näiteks hävitatakse kortermajade juurest rohealasid parklate ehitamiseks. Kannatajate seas on jällegi lapsed. “Kus laps olla saab? Kui tal pole kuskil [õues] olla, kuskil sõpradega kokku saada, sukeldub ta telefoni,” arutleb Sooväli-Sepping. Tema hinnangul peaks linnaplaneerimine tagama, et laps saab ise ja turvaliselt linnas liikuda, jala või jalgrattaga. Sest – nagu teada – vaimset tervist parandab liikumine.
Veel üks koht, kus keskkond ja vaimne tervis kokku puutuvad, on kliimateema: kliimamuutused, rohepööre jmt. Teema, mida viimasel ajal ka meedias üha rohkem käsitletakse, tekitab inimestes muret ja ärevust. Kliimamurelikkuse korral on inimene kliimaprobleemidest teadlik ning otsib lahendusi ja väljundeid. Kliimaärevuse korral on inimene probleemidest küll teadlik, kuid jääb passiivseks, sest kohkub väljakutse ees. Ärevus aina süveneb ja tekib depressioon. Taolisi kliimaga seotud vaimse tervise kõrvalekaldeid uurib üsna uus valdkond – kliimapsühholoogia.
Riigil on, millele mõelda. Keskkonnast tulenevaid faktoreid, mis rahva vaimset tervist mõjutavad, leidub lisaks ülaltoodule veelgi. “Eestis pole täna ruumilist planeerimist üldse vaimse tervise vaatevinklist vaadatud,” sõnab Sooväli-Sepping. Teema on seda akuutsem, et riigile tähendab rahva kehv vaimne tervis otsest kulu: nii töövõimetustoetuste kui ravimikompensatsioonide näol. Mõelgem siis, mida elukeskkonna parandamiseks teha, ja ärgem jääge passiivseks. “Kui ühiskond on kokku leppinud, siis saab tehtud küll,” usub Helen Sooväli-Sepping.
Tegemist on Eesti Rooma Klubi 24.01.2023 toimunud avaliku arutelu kajastusega. Rohkem infot sündmuste kohta leiab siit.
Eesti Rooma Klubi 