Eelmisel kolmapäeval, 17.04.2024 toimunud Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu koosolekul valiti globaalmuutuste valdkonna akadeemikuks Eesti Rooma Klubi liige, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi loodusgeograafia ning maastikuökoloogia professor Ülo Mander.
Mander on peamiselt tegelenud maastiku mitmekesisuse ja aineringluse analüüsiga, lisaks on ta uurinud, kuidas heitveepuhastuses ökoloogilisi tehnoloogiaid rakendada ning põllumajandusmaastike aineringet tehnismärgalade ja veekogude kaitsevööndite abil reguleerida.
2023. aastal pälvis Mander Euroopa Teadusnõukogu juhtiva tippteadlase grandi soode lämmastiku- ja süsinikuringe ning kasvuhoonegaaside uurimiseks.
Ülo Mander on Eesti Rooma Klubi asutajaliige ja liige aastast 2001.
Eesti Rooma Klubi liige, geoloog Arvo Raudsepp on välja andnud raamatu, milles jagab enda kasvamise ja samas ka 70ndate Eesti ülikooli ning ühiskonna lugu. Kirjastaja kirjutab:
“Ja siin ta on – see raamatuke on elule aidatud, hingab ja elab.
Raamatukesi ilmub iga päev. Mis raamat see on? Kellele? Milleks?
Arvo Raudsepp alias Papa Arvo on Liivimaa mees, eesti geoloog ja endine tippkorvpallur, sündinud Siberis, kasvanud Ida Virumaal ja õppinud Tartus. Seda perioodi tema elust raamatuke käsitlebki.
Aga see ei ole tavaline memuaar või mälestusteraamat. Läbi omaenda tegemiste valgustatakse muhedas ja ehedas sõnakasutuses välja 1970-date nõukogude ülikooli ja kogu ühiskonna ühest küljest absurdsus, teisest küljest piiramatud võimalused loovaks arenguks. Mida siis ka loovalt kasutati.
See ei ole nõukogude nostalgia, kuid siin puudub ka nutulaul selle üle, kui hirmus oli elu ilma iPhone’ita. Kuidas siis ikkagi elati, oldi rõõmsameelne noorus ja tehti asju, mis tänasele Tartu noorele uskumatud ja kättesaamatud tunduvad?
Möödas olid kuldsed 60-dad, 80-date rahutus andis endast juba märke. Neid märke märgati, kuid 70-dad oli pohhuistide põlvkond, nagu autor seda kirjeldab. Kuna asju ja raha ei olnud, poliitika ei huvitanud, siis tegeletigi sellega mis üle jäi. Nagu umbrohi läbi asfaldi kasvati kodanikeks, et anda tõuge järgnevatele epohhidele.
Raamatu lisaväärtuseks on see, et me tunneme ära tänaseks Eestis väga tuntud nimed ja meile antakse andekas sissevaade sellesse, kust tulevad juhid, teadlased, revolutsionäärid, ärpad ja siis kõik need muud ning millist rolli mängis tollane ülikool nende kasvulavana. Juba sebivad ringi Hardo ja Neinar, juba istuvad praktikumides ja saavad õllekannude taga kokku tulevased poliitikud ja tuntud teadlased. Sa tunned nende nimed ära ja kihistad lugedes, kui oled olnud seotud kas Tartuga, ülikooliga, pidutsenud geoloogidega, käinud mõned matkal, olnud EÜEs või tunned lihtsalt huvi elu enese vastu ilma sulgede ja võltspärliteta, kuid selle ilusas eheduses.
Tiraaž on väike. See müüakse kohe läbi. Sinuga või sinuta.
Tänases üldises halinas on see raamat aga terake rõõmu ja optimismi ning annab teadmise, et elu on meie enda elada.”
Lind päikesepaneelil. Kohanemine? Foto: Erik Karits, Pexels
Eesti Rooma Klubi (ERK) kokku kutsutud 19. märtsi 2024 avalikul arutelul vaeti, kuivõrd kavandatav seadus vastab püstitatud ülesannetele. Aluseks oli Kliimaseaduse kujunemise praeguse seisu info, mis on avaldatud ametlikes kanalites. Koosolekul keskenduti peamiselt kahele aspektile, mis vajavad paremat läbitöötamist:
kuidas töötab Kliimaseadus majanduskeskkonna ettearvatavuse ja stabiilsuse suunas, aidates samal ajal tööstusel ja ettevõtetel kliimasõbralikule majandusele üle minna ning uusi võimalusi luua;
kuidas Kliimaseadus lähendab Eestit globaalsetele kliimaeesmärkidele.
Kommenteerisid Jaak Nigul, aktiivselt tegev 6 ettevõttes, sh Tarmeko AS juht, kirjutised https://jaaknigul.eu/ Jaak Jaagus, klimatoloog, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ettekannetele järgnesid küsimused ja diskussioon.
Erk tõdeb:
Eesmärk määratleda seaduse tasemel Eestile sobivaimad viisid nii globaalsete kui riiklike kliimaeesmärkide poole liikumisel on adekvaatne, sest vajadus võimalikult selgepiirilise tulevikuvaate ja stabiilse õigus- ja ärikeskkonna järele on ülivajalik. Vältimatu on seejuures arvestada globaalsete trendidega.
Tuleb silmas pidada, et kliima mudelid ei anna täiesti usaldusväärseid teadmisi tuleviku kohta. Toetumine Maailma Majandusfoorumi globaalsete riskide raportile1 on põhjendatud.
Eesmärgid vajavad põhimõtete selgemat määratlemist. Ei ole mõttekas võidelda kliimamuutuste vastu. Isegi eesmärk püüda hoida kliimat, nagu see praegu on, pole kohane, sest looduslikud kliimamuutused toimuvad nagunii. Mõttekas on taandada Eesti osa kliima antropogeensete2 muutuste põhjustamises miinimumini, määratledes selle miinimumi mõistliku taseme ja selle saavutamise sotsiaalselt ja majanduslikult põhjendatud tempo.
Eestil tuleb esmajoones keskenduda vajalikule ja jõukohasele – kliima muutustega kohanemisele.
Majanduskasv ja kliimaeesmärgid on olemuslikult vastuolus. Paratamatult tuleb leida kompromiss. Eesti majandusarengu pärssimine ei mõjuta Maa kliimat, kuid võib ohustada siinsete elanike heaolu.
On positiivne, et püüeldakse mõistlikkuse poole asetades esikohale Eesti spetsiifilised huvid. Rohepöörde3 raames tuleb pidevalt analüüsida, kas suured ettevõtmised on õigustatud, kui eeldatav kasu on väike, aga risk kaotada on suur. Hoiduda tuleb loodetavatest investeeringutest, mille efekt pole kindel, tulu on loodetav kauges tulevikus või on need liiga kallid.
Ilmselt pole fossiilkütuste kasutamisest kohalikus energeetikas vähemalt keskpikas4 ajaraamis võimalik loobuda. Energiatarve suureneb kiiremini kui taastuvenergeetika tootlikkus. Põlevkivi jääb veel tükiks ajaks ainsaks usaldusväärseks energiaallikaks Eesti kontekstis. Siit tuleneb vajadus ära lõigata CO2 maksuga spekuleerimine ja vähendada turu toimimise takistamist.
Jätkuvalt on konkurentsivõimes suur potentsiaal põllu- ja metsamajandusel. Neis valdkondades on olemas taastuv ressurss, traditsioonid, teadmine, oskused ja tehnoloogilised vahendid. Seejuures vajab erilist tähelepanu põllumajandus, kus praeguse teadmise alusel on prognoositav pigem KHG5-de emissioonide vältimatu suurenemine – seda kogu Euroopa Liidus, mitte ainult Eestis. Metsamajandus on majandusharu, mis suudab CO2 talletades vähemalt osaliselt kompenseerida põllumajanduse emissioone.
Metsa-, puidu- ja mööblitööstus kui Eesti suurim eksportiv tööstussektor tuleb kindlustada kohaliku toormega, arvestades seejuures teadusel põhinevate ökoloogiliste piirangutega.
On rida sektoreid (transport, jäätmed, hooned jt) kus aastaks 2030 püstitatud eesmärk pole ilmselt reaalne.
Kliimaseaduse viimistlemisse ja Kliimanõukogu6 koosseisus on vaja suurendada tööstuse esindatust. Kliimaeesmärke saab täita ainult toetudes ettevõtlusele, esmajoones ekspordivõimelisele tööstusele, sest vastasel korral pole võimalik kliimaeesmärkide suunas kulgemiseks vajalikke kulutusi katta. Ainult eesmärkide püstitamisest ei piisa. Riigi roll ja kohustused ettevõtluse suunamisel ja ettevõtete toetamisel uutele ärimudelitele ja tehnoloogiatele üleminekul, tugevdades seejuures konkurentsivõimet, tuleb selgelt määratleda. Tuleb silmas pidada, et ettevõtetel lasub ka suur sotsiaalne vastutus. Ettevõtete huvi ja initsiatiiv suurema lisandväärtuse, uute tehnoloogiate, ärimudelite uuendamise, uute lahenduste rakendamise järele on selgelt kasvamas. Riik ei tohi siin takistuseks olla.
Hoiduda tuleb tööstusele lisapiirangute seadmisest. Tuleb analüüsida täna kehtivaid bürokraatlikke nõudmisi ja tühistada põhjendamatud.
Järeldused:
Ainuvõimalik tundub Kliimaseadus kujundada raamseadusena, mille alusel viia kliimaeesmärkidega vastavusse valdkondlikud seadused jt regulatsioonid.
Kliimaseaduse peamine suunitlus peab olema kliimamuutustega kohanemine. Seda kõigis sektorites.
Majanduses tuleb püstitada Eesti huvide ja võimalustega kooskõlalised eesmärgid, mis on Eestile jõukohased Euroopa Liidu ja globaalseid trende arvestades, keskendudes parimatele võimalustele üleilmses konkurentsivõimes. Ökoloogiliste piirangute raames tuleb loodusvarade kasutamist jätkata toormena kohalikule tööstusele. Ideaaleesmärk olgu üleminek null-netoemissioonidega tehnoloogiatele.
Kõik, mis ette võetakse, peab olema esmajoones Eestile kasuks. Rutata tuleb aeglaselt, sobitudes globaalsesse üldpilti, kuid pidades silmas, et seda pilti ei suuda Eesti mõjutada. Me oleme põhjamaa. Eesti on kolmas riik maailmas lõunapiiri põhjapoolsuse arvestuses ja see on argument, mis õigustab vajalikke kõrvalekaldeid Euroopa Liidu üldistest nõuetest.
Seaduse ettevalmistuses tuleb võtta arvesse kliimameetmete sotsiaalseid mõjusid. Ühiskond tuleb hoida tõeselt informeerituna ja mitte lubada domineerida valeinfol.
Teiste hulgas on 2017 analüüsinud ja näidanud praktilisi võimalusi kliimamuutustega kohanemiseks Eestis ERK liige Kaupo Vipp oma raamatus „Lokaalravitsus“. ERK seisukoht asetada kliimamuutuste kontekstis esiplaanile lokaalne kohanemine pärineb sümpoosionilt jaanuaris 2020 (vt prof Ülo Manderi ettekanne).
On piisavalt autoriteetseid teadlasi, kes hoiatavad, et kliimamuutuste globaalne mõju võib ähvardada inimühiskonda üleilmselt raputavate eksistentsiaalsete mõjudega. Eestile siin lähidekaadil ERK otsest ohtu veel ei tähelda. Pikaaegsel planeerimisel tuleks sedalaadi ohtude reaalsust siiski kaaluda.
Tähtis on solidaarsus igal tasandil. Globaalne: kui suured saastajad midagi otsustavat ette ei võta, ei pea ka Eesti kiirustama. Lokaalne: kliimamuutustega kohanemine ei tohi toimuda mingi ühiskonna grupi arvel.
Vaja on üle vaadata ka juba töös olevad projektid. Näiteks pole mõtet mahutada tohutult ressursse Rail Balticu rajamisse, kui 55% maanteetranspordi koguheitmest pärineb Tallinnast ja Harjumaalt. Rail Baltic seda ei kompenseeriks ja nii jääb selle mõju KGH emissiooni vähendamisse marginaalseks.
Arutelu juhatas ERK liige Juhan Telgmaa, osa võtsid:
1972. aastal välja antud “Kasvu piirid” sedastas, et piiratud ressurssidega maailmas ei saa majandus igavesti kasvada ilma, et sellele järgneks kollaps. Ometi pole maailma majandused kasvu tagaajamisest lahti öelnud.
Tasaarengu (ingl k degrowth) teadusraamistik seab kahtluse alla majanduskasvu ülemvõimu ning kutsub demokraatlikult juhitult vähendama tootmist ning tarbimist industrialiseeritud riikides, et saavutada keskkondlik jätkusuutlikkus, sotsiaalne õiglus ning heaolu (F. Demaria; S. Latouche).
Muuhulgas ka “Kasvu piiridest” inspireeritud raamistik sündis Prantsusmaal 1970. – 1980. aastatel. Viimastel aastatel on tasaarengu mõttevool aga murdnud peavoolu nii Euroopas, USAs, Jaapanis kui ka Eestis. Seda on hakatud arutama mõjukates institutsioonides, nagu nt Euroopa Parlament ja seal peetud Kasvujärgse Euroopa Konverents, Hollandi parlament jpm. Nüüd arutleme sel teemal Eesti Rooma Klubis.
Maiko Mathiesen, Research & Degrowthi rahvusvaheliste suhete juht ja Tasaarengu Eesti MTÜ juhatuse liige tutvustab oma ettekandes M. Schmelzer et al järgi tasaarengu ‘vihmavarju’ alla koonduvate 7 mõttevoolu kriitikat majanduskasvule. Lisaks arutleme tasaarenejate poliitikasoovituste ja väljapakutud ühiskonnakorralduse muudatuste üle Eesti kontekstis.
Arutelu toimub 16. aprillil kell 15:00 Euroopa Elamuskeskuses (Rävala pst 4).
Kui soovite sündmusest osa võtta, registeerige end alloleval vormil või kirjutage erk@roomaklubi.com.
Eesti Rooma Klubi 